Linoollõige, monotüüpia; 29,3 x 40,5 cm; all paremal: 1/1 linoollõige, monotüüpia Ilmar Kruusamäe. 92.

Ilmar Kruusamäe teos valmis 1992. aastal ehk kauboikapitalismi hiilgeajal. Kõik oli ühtaegu müügiks ja samas valitses täielik kaos. Kunstiturust kui säärasest oli võimatu rääkida ning mitmed kunstnikud kommenteerisid oma teostes iseenda majanduslikku toimetulematust. Kui näiteks Jaan Toomik ja Kai Kaljo jõudsid eksistentsiaalse mõõtmeni, siis Kruusamäe jääb mänguliseks ja irooniliseks. Teose põhisõnum on ära toodud tekstiliselt, ülejäänu moodustavad erinevate transpordivahendite kujutised. Teos kuulub rahvusvahelise kunstirühmituse Fluxus traditsiooni, mis juba 1960ndatel proovis ajada siirdeid ka Ida-Euroopasse. Üheks võimaluseks Lääne kunstirühmitusel tegutseda teispool raudset eesriiet oli nn mail art ehk kirja teel saadetavad teosed. See sai alguse Leedu pagulaskunstniku kirjaga Nikita Hruštšovile ning jätkus paljudes erinevates formaatides. Ilmar Kruusamäe oli üks silmapaistvamaid mail arti viljelejaid Ida-Euroopas.

(Eero Epner)