Teosed

Adamson-Eric (1902–1968)

Adamson-Eric on üks eesti säravamaid modernistlikke kunstnikke. Ta oli andekas ja erakordselt mitmekülgne looja, kes kujunes legendiks juba oma eluajal, olles võrdselt tugev nii maalikunstis kui ka peaaegu kõigil tarbekunsti- ja disainialadel.

Adamson-Ericu maaliloomingut iseloomustab tundlik värvimeel, maitsepeenus ja elegantne vaimukus. Kui 1920. aastatel suhestus noor kunstnik väga mänguliselt nii sürrealismi kui ka kubismiga, siis 1930. aastate teisel poolel muutus kunstniku käekiri maalilisemaks ja koloriit helgelt säravaks.

Elu lõpuaastail jätkas ta 1930. aastate teisel poolel väljakujunenud realistlikus maalilaadis, pöördudes ühtlasi suure otsingukirega abstraktse kunstikeele võimaluste suunas.

Ida Anton-Agu (1904–1993)

Ida Anton-Agu lõpetas Pallase 1935. aastal Ado Vabbe õpilasena. Ta esines pidevalt Tartus eri žanrites töödega. Tal on olnud mitmeid isikunäitusi, sh 1977. aastal Eesti Kunstimuuseumis. 1930. aastatest oli talle omane laialöögiline üldistav pintslikäsitlus, 1960. aastate lõpupoole hakkas mõju avaldama neoimpressionism, laad muutus pehmelt täppivaks.

(Mai Levin)

Julius Gentalen (1903–1966)

Julius Gentalen oli peamiselt iseõppija, oma esmase kunstilise ettevalmistuse sai ta Viljandis kunstnike Villem Ormissoni ja Ants Murakini käe all. Esimesel kunstinäitusel (Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitusel) osales ta juba 19-aastaselt, koolipoisina töötas karikaturistina ajalehe Sakala ja Meie Mats juures. Pärast eragümnaasiumi lõpetamist Tallinnas õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust ja töötas 1936. aastast haridusministeeriumi käsundusametnikuna, pärast seda juristina.

Töö kõrvalt tegeles ta kunstiga ning osales aktiivselt kunstielus. Ta esines näitustel Lätis, Leedus, Poolas, Ungaris, Itaalias ja Belgias. Nendelt näitustelt soetas Rooma kaasaegse kunsti muuseum ühe tema Tallinna sadamavaate ja Riia kunstimuuseum Lõuna-Eesti maastiku. 1930. aastate lõpus tegi ta mitu loomingulist reisi Euroopasse, 1944 põgenes Saksamaale, sealt 1949 USA-sse.

Gentaleni loomingule on iseloomulik impressionistlik maalitunnetus. Teda võlusid valguse vahelduvad seisundid, muutuvad atmosfäärid ja värvide kirevus. Tema inspiratsiooniallikad olid sadamad, metsad ja õhtud.

Eerik Haamer (1908–1994)

Kuressaares sündinud ja 1930. aastast Pallases õppinud Eerik Haamer lõpetas kooli 1935. Nikolai Triigi õpilasena. Töötas seejärel Tartu koolides joonistusõpetajana ning 1941–44 Tallinna Rakenduskunsti Koolis maali-, joonistus- ja anatoomiaõppejõuna. Lahkus 1944. aastal Rootsi. Alates 1955. aastast oli vabakunstnik.

1930. aastatel kujunes Haamerist silmapaistvamaid figuraalkompositsioonide maalijaid. Selleaegsele loomingule on omased jõulisus, lürism, pastoosne maalimisviis ja valgusefektide kasutamine. Hiljem muutus käsitlus karmimaks ja eepilisemaks. Sügav ainetunnetus ja paatosevaba kujutusviis annavad maalidele filosoofilise tähenduse. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses lõi

Haamer Hispaania ja Portugali reiside muljeil suuri dekoratiivseid, rõhutatud kontuuriga kompositsioone. 1960. aastate algul maalis lühikest aega abstraktses laadis.

Ernst Hallop (1908–1980)

Portreemaalija. Astus 1928 Pallasesse, kus õppis Ado Vabbe ateljees. 1932 lubati meisterateljeesse. Lõpetas Pallase maali alal 1934. 1930. aastate lõpus tegutses vabakunstnikuna Võrus, 1940 võeti vastu Kunstnike Liitu.

Põhiliselt looduspilte ja linnavaateid jäädvustanud kunstnik on palju maalinud Lõuna-Eestis. Eriline koht tema loomingus on Võrumaa looduse kujutamisel, sest Võrumaal möödus ka kunstniku lapsepõlv. Tema II maailmasõja ajal maalitud teoseid leidub Tšeljabinski muuseumis.

Kunstnik oli kirglik rännumees, ta on käinud Siberis, Kaug-Põhjas, Karjalas, Kaspia rannikul ja Gruusias. 1976. aastal valmisid tal "Solovetsi klooster", "Saariselga tundra Soomes", "Kandalakša lähistel", "Põhja-Dvina", "Kaljune saar Põhja-Laadogal" jm maalid. Tema pehmekoloriidiliste loodusmaalide kõrvale võiks paigutada ka rea tuntud kultuuritegelaste portreid ("Fr. Tuglas", "J. Vahtra", "V. Gurjev" jt), samuti autoportree, inseneride, tööliste ja üliõpilaste portreed.

(Mai Levin)

August Jansen (1881–1957)

August Jansen õppis 1900–04 Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis ning 1905. aasta sügisel astus ta Peterburi Kunstide Akadeemiasse, mille lõpetas terviseprobleemide tõttu 1913 maali erialal. Kodumaale naasis kunstnik 1917. aastal. 1927. aastast töötas ta õpetajana Riigi Kunsttööstuskoolis. 1946. aastal sai ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi professoriks.

Janseni loomingu hulka kulub portreid, maastikumaale, linnavaateid, ulatuslikke kompositsioone, dekoratiivseid pannoosid ning natüürmorte. Tehnikatest eelistas ta õlimaali, vähem temperat, guašši ja pastelli. Ta oli erakordselt viljakas looja – tema käe all on valminud u 1000 teost, millest 300–400 hävisid II maailmasõjas.

Viktor Karrus (1913–1991)

1940. aastal Pallase lõpetanud Viktor Karrus on tähelepanu äratanud pea kõigil eesti maali arengujärkudel – tarvitseb vaid meenutada tema lopsakat impressionismi 1950. aastate keskpaigast või karmi stiili aegseid töid.

(Mai Levin)

Elmar Kell (1925–2006)

Elmar Kell alustas kunstiõpinguid 1943. aastal Tallinna Rakenduskunsti Koolis ning lõpetas need Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis 1950. aastal.

Ta oli loomingulises tipus ajal, kui asus ametisse äsja loodud Eesti Televisioonis, kus ta töötas kunstnik-lavastajana aastail 1959–75. Ühtaegu kuulus ta 1950. aastate lõpu – 1960. aastate uuendusmeelsete noorte maalijate seltskonda. Maalidega hakkas ta näitustel esinema 1960. aastail.

Ilmar Kimm (1920–2011)

Ilmar Kimm sündis Petrogradis, õppis 1936–39 Ülevenemaalise Kunstiakadeemia kunstikeskkoolis. Kunstiõpinguid jätkas pärast haavatasaamist 1944, lõpetas 1948. aastal Ilja Repini nimelise kunstiinstituudi Leningradis.

Aastatel 1952–88 töötas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis õppejõuna, 1963–83 oli maalikateedri juhataja. Aastast 1951 kunstnike liidu liige.

Elmar Kits (1913–1972)

Elmar Kits sündis Tartus, lapsepõlve veetis Tartumaal Rõngu vallas, õppis Koruste külakoolis ja Hugi Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1932. aastal. Pallase lõpetas Kits 1939. aasta lennus, lõputööde näitusel oli tal väljas koguni 14 maali.

Ta töötas joonistusõpetaja ja maaliõpejõuna Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, kus oli monumentaalmaali kateedri juhataja (1947–49). Aastast 1949 tegutses vabakutselise kunstnikuna. Ta viljeles kõiki tahvelmaaližanre, dekoratiivpannood, monumentaalmaali ning raamatuillustratsiooni. 1940. aastail maalis ta maastikke ja portreid, dünaamilisi lüürilise alatooniga figuurikompositsioone ning suure vormiüldistusega linnapilte.

Sõja ajal viibis Elmar Kits peamisel Uue-Suislepa vallas oma abikaasa Linda Kits-Mäe sugulaste juures. Sellest ajast pärineb hulk suviseid maastikuetüüde rikkalikus rohelises tonaalsuses. (Mai Levin)

Endel Kõks (1912–1983)

Kõks alustas kunstiõpinguid 1934 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, mille lõpetas 1940. aastal Ado Vabbe õpilasena. 1944 põgenes ta Saksamaale, 1950 siirdus Rootsi ja asus elama Örebrosse.

Näitustel äratas noor Kõks oma andekuse ja mitmekesise ainealaga tähelepanu juba 1930ndate lõpus. Aastatel 1939–40 muutus tema tööde koloriit värvikaks, erksatooniliseks, vormi piiras lai kontuur. Kõksi loomingus on nii linnavaateid, portreesid, natüürmorte kui ka olustikumaale. Veel on Kõksi loomingus oluline koht koloristlik-dekoratiivses käsitluslaadis kohviku- ja buduaaristseenidel.

1960ndatel oli Kõks üks esimesi eesti kunstnikke Rootsis, kes proovis kätt abstraktse maalimise ja graafika alal, kasutades tihtipeale erksaid värve ja julgeid sümboleid.

Nikolai Kormašov (1929–2012)

Venemaal sündinud maalikunstnik õppis aastatel 1947–51Ivanovo kunstikoolis, pärast mida tuli Tallinna ja astus ERKI-sse, kus õppis aastani 1957. Pärast lõpetamist jäi ta vabakutselisena tööle Tallinna. 1959. aastal Eesti Kunstnike Liitu vastu võetud noorest maalijast kujunes karmi stiili juhtiv kuju eesti kunstis. Ta oli üks paremaid Vana-Vene kunsti asjatundjaid Eestis.

Kui 1960. aastatel seostati Kormašovi ekspressiivset ja monumentaalset loomingut nn karmi stiiliga, siis 1970. aastatel pöördus ta filosoofiliselt analüütilise maali juurde. Ta oli Eesti maalikunsti üks peenema värvivaistuga koloriste, kes kasutas võrdselt nii tugevaid kontrasttoone ja vastandvärve kui ka pehmeid ja harmoonilisi akorde.

Kalev Mark Kostabi (1960)

Ameerika Ühendriikides, kuid eesti kodus sündinud Kostabi tunneb läbi ja lõhki sealset elulaadi ja kultuuri, ent kunstniku homunculuste maailm peegeldab kaasaegset reaalsust laiemaltki. Sealses California osariigi ülikoolis Fullertonis joonistamist ja maalimist õppinud kunstnikust kujunes 1980. aastail üks kohaliku kunsti juhtfiguure kuulsas East Village’is.

Peagi märkasid tema publikut kõnetavat kunsti ka erinevad plaadifirmad. Nii näiteks on ta lisaks teistele kuulsatele artistidele kujundanud Guns N’Rosese plaadiümbrise, kes tema teose pealkirja „Use your illusioon“ ka kogu plaadi pealkirjaks pani.

(Mai Levin)

Ilmar Kruusamäe (1957)

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna lõpetanud Kruusamäe on kunsti alal iseõppija. Maalimisega hakkas ta aktiivsemalt tegelema üliõpilasaastail.

1976. aastast on ta osalenud Tartu Ülikooli Kunstiabineti tegevuses, 1990ndatest on ta selle juhataja. 1980. aastast on Kruusamäe vabakutseline kunstnik, aastast 1988 EKL-i liige ja 1996. aastast Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Tuntud on ta eelkõige fotorealismi harrastajana.

Aleksander Kulkov (Kulkoff) (1889–1970)

Aleksander Kulkov asus Eestisse pärast oktoobrirevolutsiooni ja lahkus 1944. aastal esialgu Saksamaale, siis USA-sse. Ta oli Eestis hinnatud nii maastikumaalija kui ka portretistina. Viljelenud ka figuraalkompositsiooni.
(Mai Levin)

Nikolai Kull (1894–1945)

Nikolai Kull sündis Tallinnas meremehe perekonnas. Tema kunstiharidus pärineb õpinguilt 1916–17 Tallinnas Hartmanni, 1921–22 Ants Laikmaa juures ning 1925–26 Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Nikolai Triigi ateljees.
Nikolai Kulli teatakse eriti Tallinna linnavaadete maalijana. Tema hilisemat loomingut iseloomustab pruunikas koloriit ja naivistlik käsitluslaad. Rudolf Paris seadis Kulli uusrealistlikku rühma koos Adamson-Ericuga. Kuulus Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse.

Viktor Leškin (1914–1998)

Viktor Leškin esindab eesti maastikumaalis impressionistliku lähenemisega realismi. Loodus oma erinevais seisundeis oli seto-vene kunstniku peamine inspireerija.

(Mai Levin)

Valerian Loik (1904–1986)

Valerian Loik alustas kunstiõpinguid N. Rothi erastuudios ja jätkas neid aastal 1924 (vaheaegadega) kõrgemas kunstikoolis Pallas, lõpetades selle Ado Vabbe õpilasena 1935. aastal, samaaegselt Richard Uutmaa ja Eerik Haameriga.

Tõnu Mäsak (1936–2016)

Tänu Mäsak õppis aastatel 1950–57 Tartu Kunstikoolis, seejärel ERKI-s, mille lõpetas 1963. aastal maali erialal. Tema õpetajaks oli Valerian Loik, ent ka Lepo Mikko on teda mõjutanud. Aastail 1962–92 õpetas ERKI-s joonistamist.

Mäsak oli tugev professionaalne maalija, ent jäi nähtavasti tol ajal rohkete jõuliste isiksuste varju, kuigi tal oli oma vaatenurk ümbritsevale, oma värvitunnetus ja käekiri. Tema kujunemine langes nn karmi stiili aega, mis talle sobis ja mida ta kultiveeris järgnevatel aastakümnetel. Kuigi karm stiil lähendas kunstnike laade mõnda aega üksteisele, oli see hea lähtealus isikupärase laadi väljatöötamisele. Noorusaegsetele töödel on reeglina eriline värskus. Ta oli väga omanäoline, temperamentne maalija.

(Mai Levin)

Eduard Mässo (1893–1947)

Eduard Mässo sündis 25. mail 1893 Tartumaal Roela vallas Omedu külas. 1913 lõpetas ta Tartu Aleksander I gümnaasiumi, õppis seejärel Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning 1919–21 Pallases.

Osales Pallase algusaastal organisatoorsetes töödes. Oli Tartus Kunstide Edendamise Seltsi asutajaliige ja 1921–23 selle esimees. Aastast 1925 EKL-i liige. Ta on loonud peamiselt maastikumaale, ka graafikat. Näitustel esines alates 1921. aastast.

(Mai Levin)

Olev Mikiver (1922–1994)

Olev Mikiver õppis 1941 Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis graafikat ning 1942–43 Pallases Eerik Haameri juhendamisel maali erialal.

Aastatel 1944–54 elas ta Stockholmis ning töötas klaasplastivalmistajana ja filmiateljees Sandrews dekoratsioonimaalijana. Jätkas kunstiõpinguid 1947–48 Stockholmi Vabaakadeemias ja 1951 Pariisis Academie de la Grande Chaumiere'is. 1954 asus elama Malmösse ning oli seotud sealse linnateatriga, kus ta töötas teatrikunstnikuna.

Mikiveri loomingus on kolm suurt teemat: sõda, meri ja mets. Tehnikatest eelistas ta õlimaali ning temperat.

Juhan Muks (1899–1983)

Juhan Muks õppis 1917–19 Tallinna Linna Kunsttööstuskoolis Alfred Kivi juhendamisel. 1919–21 tudeeris Pallases, 1921–22 Läti Kunstide Akadeemias. Järgmisel aastal pöördus tagasi Pallasesse ja lõpetas selle praktilise kursuse II lennus 1925 Konrad Mägi õpilasena.

Teise lennu lõpetajaid oli ainult kaks: Aleksander Vardi ja Juhan Muks. 1925–26 täiendas Muks end Pariisis, olles saanud väikese stipendiumi. Alates 1932. aastast viibis taas Pariisis, pärast naasmist kodumaale üüris maal väikese maja ja töötas seal.

Ta on loonud üldistavas käsitluslaadis portreid, maastikumaale, viimastel eluaastatel ka abstraktseid kompositsioone. Loonud ka mõningaid graafilisi portreid.

(Mai Levin)

Kalju Nagel (1918–2005)

Nagel õppis kunsti Pallases Aleksander Vardi ateljees (1936–39) ja Vardi juhendamisel Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis (1945–47). Aastast 1956 oli EKL-i liige.
Viljeles peamiselt maastikumaali, vähem natüürmorti, portreed ja figuraalkompositsiooni.

Boris Ninemäe (1925–1991)

Boris Ninemäe kunstiõpingud Eestis jäid lühikeseks – need katkestas sõda ja emigratsioon. Paguluses Rootsis jätkas Ninemäe õpinguid, täiendades end õppereisidel Soomes, Taanis, Norras, Austrias, Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal ja USA-s. Ta maalis suure armastusega Eesti elust võetud motiive, mis kujutasid lihtsate inimeste igapäevaseid töid ja tegemisi ning puhkehetki.

Isikunäitused toimusid mitmes Rootsi ja Norra linnas: Malmö, Växjo, Karlshamn, Larvik, Elverum, Stockholm. Ninemäe töid leidub erinevates välismaa muuseumides.

(Jelena Tsurkan)

Roman Nyman (1881–1951)

Maali- ja teatrikunstnik, kes õppis 1900–06 Peterburis Stieglizi kunstikoolis. 1907–10 käis stipendiaadina Prantsusmaal, Norras, Itaalias. Töötas 1910–12 Peterburis, seejärel Estonia teatris ning 1920–40 õppejõuna Riigi Kunsttööstuskoolis.

Loomingus valdav maastikumaal. Kohati on tunda tungi dekorativismile. Eesti teatridekoratsiooni üks pioneere. Reisis 1922 ja 1927 Itaalias, 1923 Hispaanias.

(Mai Levin)

Valdur Ohakas (1925–1998)

Õppis Tallinna Kujutava ja Rakenduskunsti Koolis Eerik Haameri ja Johannes Greenbergi käe all. 1944–48 täiendas end Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis Johannes Võeranahansu ja Elmar Kitse juhatusel, kuid kool jäi lõpetamata, kuna 1949. aastal ta arreteeriti koos rühma kunstitudengitega ja saadeti Vorkuta vangilaagrisse, kust vabanes 1956. aastal.

Näitustel esines alates 1946. aastast, alates 1959. aastast oli EKL-i liige. Ohakas osales 1960ndate eesti kunsti uuenemisprotsessis ning suhtles tihedalt Ülo Soosteri ning paljude Tartu ja Tallinna kunstnikega. Tema loomingu kõrgajaks olid 1960–70ndad, mil kesksel kohal olid romantilised maastikuvisioonid.

Evald Okas (1915–2011)

Evald Okas omandas kunstihariduse Riigi Kunsttööstuskoolis, kus õppis 1931. aastast ja mille lõpetas kiitusega 1937 Voldemar Melliku ja August Janseni käe all dekoratiivmaali erialal. 1938. aastal astus Riigi Kõrgemasse Kunstikooli, kus Johannes Greenbergi juhendamisel algasid süvendatud maaliõpingud, mis kestsid 1940. aastani.

Näitustel hakkas Okas esinema 1939. aastal. 1944. aastal kutsuti ta tööle Eesti NSV Riiklikusse Kunstiinstituuti, kus töötas algul maali-, seejärel graafikakateedris. 1954 sai professoriks, 1993. aastal Tallinna Kunstiülikooli emeriitprofessoriks.

Evald Okase rikkalikus loomepärandis on rohkelt portree- ja aktimaale, aga ka graafikat. Ta on loonud üle 3000 portree- ja aktimotiividega eksliibrise. 2003. aastal avati Haapsalus kunstniku teoste püsiekspositsiooniga muuseum.

Erich Pehap (1912–1983)

Viljandist pärit Erich Pehap õppis Pallases maalikunsti, Riigi Kunsttööstuskoolis keraamikat ja tarbekunsti, ning lõpetas Pallase graafikuna. 1943 asus elama Soome ja sealt edasi Rootsi, kus juba esimesel aastal sai hulgaliselt tellimusi tarbegraafikuna. 1949 siirdus Kanadasse Torontosse, kus lisas enda portfooliosse veel ühe kunstiliigi, lõpeades Montreali mehaanilise joonestamise instituudi kujunduskunsti erialal.

Erich Pehapi töid võib vaadelda kui Kanada eestlase elutunnetuse peegeldust heaoluühiskonna kujunemise aegu sõjajärgses läänes. Seda enam, et need vahendavad tema muljeid ümbritsevast spontaanselt, ambitsioonideta analüüsile.

(Mai Levin)

Voldemar Peil (1907–1999)

Tuntud teatrikunstnik Voldemar Peil sündis Narvas. Kunstiõpinguid alustas ta 1926. aastal Pallases Jaan Vahtra, Voldemar Melliku, Villem Ormissoni ja Ado Vabbe juures peamiselt maali alal. Kooli lõpetas ta 1930. aastal joonistusõpetaja kutsega. 1936 täiendas ta end Moskva ja Peterburi teatrites. Aastatel 1932–40 töötas Narva Teatri dekoraatorina, hiljem Vanemuises, Tallinna Draamateatris ja Vene Draamateatris peakunstnikuna. Peili kujunduslaad oli olustikuline.

Maalitud dekoratsiooni ja lavamehhanismide kõrval kasutas ta tulemuslikult ka projektsiooni ja valgustust. Ta on kujundanud u 300 lavastust. Peil on teatritöö kõrval viljelenud ka tahvelmaali (lille- ja maastikupildid ning portreed).

(Jelena Tsurkan)

Varmo Pirk (1913–1980)

Varmo Pirk õppis Pallases 1938. aastast. Ta arreteeriti Tartu Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamise eel 1945. aastal. Arhangelski oblasti vangilaagris sattus ta 1954. aastal haiglasse. 1956. aastal vabanes ja asus Tartusse, seejärel Tallinna.

Tal on teoseid peamiselt õli- ja akvarellimaali tehnikates, 1961. aastal on ta kasutanud ka temperat.

(Mai Levin)

Rein Raamat (1931)

Rein Raamat lõpetas ERKI maalijana 1957. aastal. Peaaegu kohe võeti ta tööle Tallinfilmi, ent kinokunstniku, hiljem animafilmi arendaja töö kõrval jätkas ta ka maalimist. Mõnedki maalid võivad olla sündinud filmitegemisega seotud reisidel. 1950. aastate lõpul – 1960. aastate alguses kuulus Rein Raamat nende noorte maalijate hulka, keda mõjutasid nii karm nii karm stiil kui ka impressionism ja jovism.

(Mai Levin)

Felix Randel (1901–1977)

(Mai Levin)

Richard Sagrits (1910–1968)

Asus 1928 õppima Riigi Kunsttööstuskooli algul Roman Nymani juures teatridekoratsiooni alal ning hiljem läks üle graafika erialale Günther Reindorffi juhendamisel. 1930 asus õppima Pallasesse Nikolai Triigi maaliateljesse ja Ado Vabbe graafikaklassi, mille lõpetas 1936.

Pärast Pallase lõpetamist töötas ta mõned aastad Tallinnas vabakunstnikuna ning kolis siis Tartusse. Seal illustreeris ta lasteraamatuid, kujundas raamatukaasi ning tegi palju tööd graafika alal. Aastal 1939 tuli Sagrits tagasi Tallinna. 1941. aastal asus ta tööle Eesti NSV Rahvakomissariaatide Nõukogu Kunstide Valitsuse kujutava kunsti vaneminspektorina.

Sagritsa loomingu moodustavad peamiselt maastiku- ja meremaalid. Tema sügav armastus kuulus Põhja-Eestile, eeskätt oma kodukoha ümbrusele. Peale maastike on Sagrits loonud ka natüürmorte

Ludmilla Siim-Kaasinen (1938)

Pärast 1965. aastal ERKI maali erialal lõpetamist oli Tallinna 46. keskkoolis kunstiõpetaja, mõjutades tulevasi maalikunstnikke (nt Ando Keskküla jt). 1960. aastate lõpul vallandus kunstniku andekus täies mahus – oli popkunsti ja hüperrealismi aeg, mille sugemeid leiab ka Ludmilla loomingus. Kunstnikku huvitasid eelkõige linnakeskkond ja inimesed.

Tema teostes on esikohal keskkond ja interjöör, enamasti on see väljamõeldud tehiskeskkond oma konstruktsioonide ja geomeetriliste vormidega. Siim-Kaasinen segab hüperreaalsuse ja sürrealismi.

Ardo Sivadi (1900–1966)

Ardo Sivadi oli Narvas sündinud pallaslane. Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Pallas astus ta 1922, kus õppis vaheaegadega Konrad Mäe ja Addo Vabbe ateljeedes ning lõpetas kooli 1932. aastal. Pärast seda tegutses vabakunstnikuna Narvas ning seejärel Rakveres ja Tallinnas, kus töötas koolides joonistusõpetajana. Täiendas end kultuurkapitali stipendiaadina 1938 Berliinis ja Pariisis. Olulise osa tema loomingust moodustavad linnavaated.

Ülo Sooster (1924–1970)

Hiiumaal sündinud Ülo Sooster astus 1943. aastal Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kuid juba aasta pärast võeti ta Saksa armeesse.

Aastail 1944–49 jätkusid ta kunstiõpingud juba Taru Riiklikus Kunstiinstituudis. Sõjajärgse Tartu kunstnike seltskonnas oli Sooster vaieldamatult üks andekamaid, ent ta saadeti riigivastaste plaanide ja mõtete eest koos mitme kaaslasega kuueks aastaks

Karaganda vangilaagrisse. Sealt naastes siirdus ta Moskvasse, kus töötas vabakutselise kunstniku ja raamatuillustraatorina.

Woldemar Tank (1903–1997)

Woldemar Tank sai kunstiharidust aastatel 1924–25 Ants Laikmaa ateljeekoolis ning seejärel 1927–32 Pallases Villem Ormissoni, Nikolai Triigi ja Ado Vabbe juhendamisel.

1944. aastal lahkus ta kodumaalt ja jõudis Rootsi, kus jätkas oma kunstnikuteed ja osales aktiivselt Stockholmi kunstielus. Ta täiendas end kunstialal ka Taanis, Norras, Saksamaal ja Austrias ning osales väliseesti kunstnike näitustel Rootsis.

Kristjan Teder (1901–1960)

Kristjan Teder sündis Kuigatsi vallas kooliõpetaja perekonnas. Alghariduse omandas Priipalu koolis, pärast Otepää progümnaasiumi lõpetamist õppis aastatel 1917–22 Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja samaaegselt (aastatel 1919–25) ka Pallases Konrad Mäe juures. 1926–26 tudeeris Vassili Šuhhajevi eraakadeemias Pariisis. 1933–34 täiendas end Ado Vabbe maaliklassis. 1927. aastast osales regulaarselt näitustel nii Eestis kui ka välismaal. EKL-i liige aastast 1945.

Viljeles peamiselt lillemaali, vähemal määral ka maastiku-, portree- ja olustikumaali.

Ülo Teder (1923–2008)

Aastast 1946 õppis Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, lõpetades maaliõpingud 1952 ERKI-s. Ta töötas rahvaloomingu majas, 1956–61 kultuuriministeeriumi kujutava kunsti inspektorina, seejärel kunstifondi asedirektorina, 1965–71 kinokomitees, 1971–94 filmilaenutuse ja reklaami valitsuse peakunstnikuna. Aastast 1952 esines ka näitustel, aastast 1957 oli EKL-i liige.

Teder oli romantilise tunnetusega maalija. 1960. aastatel riivas tedagi abstraktse laadi levik, kuid lähedasem oli talle looduslähedane kunst. Tema loomingus on kesksel kohal maastik, milles tema kolorism avaldub kõige küpsemalt. Õlimaali kõrval on tal ilusaid saavutusi ka akvarellis ja pastellis.

Richard Uutmaa (1905–1977)

Altja rannakülast pärit Richard Uutmaa oli üks armastatumaid eesti kunstnikke. Ta lõpetas kunstikooli Pallas 1935. aastal Nikolai Triigi meistriateljees. 1938. aastal omandas Tartu Ülikoolis joonistus- ja joonestusõpetaja kutse. Aastatel 1944 –50 töötas Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis õppejõuna, seejärel tegutses vabakunstnikuna. Alates 1944. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige.

Meremehest talumehe pojana on Richard Uutmaa Eesti kunstiajaloos üks hinnatumaid meremaalijaid – mariniste –, kes tõi Pallase maalikoolkonda saarte ja põhjaranniku olustiku motiivid. Kuna ta kodutalu asus merest napilt poole kilomeetri kaugusel, oli rannamaastik kunstnikule südamelähedaseks motiiviks kogu tema loometeel – kõige kodusemalt tundis ta end just rannamaastikke ja merd maalides. Eesti kunstis ei ole olnud tal eelkäijaid ega eeskujusid, inspiratsiooni leidis ta loodusest enesest – selle värvidest ja vormidest. Uutmaa maalilooming paistab silma virtuoosliku värvikasutuse, hoogsuse ja emotsionaalsusega. Teoste tonaalsus vaheldub vastavalt aastaaegade atmosfäärile. Tema värvipalett tegi elu jooksul läbi võimsaid muutusi ning seetõttu on ka Uutmaa looming väga mitmekesine, samas selgelt äratuntav.

Altja rannapiltidega paistis kunstnik silma juba 1930. aastate lõpus, kuid loodud motiivid erinevad nii oma koloriidilt kui ka teostuslaadilt. Kui varasemalt pühendus ta esmajoones õlimaalile, siis 1960. aastatel hakkas Uutmaa järjest rohkem tähelepanu pöörama akvarellile. Esialgu olid need eeltööd suurematele maalidele, kuid 1960. aastate teises pooles valmis juba rida iseseisvaid teoseid ning sellest perioodist pärinevadki Uutmaa säravamad akvarellinäited Saaremaalt, Altjalt, Eismalt ja Lõuna-Eestist. Selle järgselt tõstis kunstikriitika ta akvarellistide seas üheks silmapaistvamaks ja tugevamaks esindajaks. 1970. aastateks oli akvarellitehnikast saanud Uutmaa loomingu põhiosa ning 1975. aastal toimus eraldi akvarellidele pühendatud näitus. Tema suuremaalilised kompositsioonid kalurite elust on esindatud ka Tretjakovi galeriis Moskvas.

Johannes Võerahansu (1902–1980)

Johannes Võerahansu oli Eesti silmapaistvamaid maastiku- ja olustikumaalijaid. Tema 1930. aastate sisendusjõulised Pallase maalikoolile omaste valgusküllaste hõbedase koloriidiga maalid kuuluvad tollal taotluslikult Eesti eluolu ja loodust poetiseerinud kunstiloomingu tippteoste hulka. Eriti on teda paelunud Saaremaa omapärane elulaad ja maastik. Emotsionaalsed on Lõuna-Eesti vaated – sumeda pilvise taevaga suvemaastikud ja melanhoolsed hahkjad talvepilved.

Loodust on Võerahansu väljendusrikkalt kujutanud ka maatööaineliste kompositsioonide taustana. Linna omapärast võlu hoovab sompus või härmas Tartu piltidest. Algusest peale maalis Võerahansu portreid, neist parimad, milles on õnnestunult edasi antud hetkemeeleolu, kuuluvad eesti portreeklassikasse. Kujutanud tundlikult lilli. 1960.–70. aastail keskendus joonistusele, mida oli viljelenud juba 1920. aastaist. Figuurikompositsiooni ja loodusvaatega söejoonistused on vabas visandlikus laadis, neis on palju õhku ja valgust (nt Saaremaa maastikes). 1992 avati Võerahansu sünnikodus Kõo külas mälestuskivi ja 1993 samas tema muuseum.

(Mai Levin)