Johannes Võerahansu oli Eesti silmapaistvamaid maastiku- ja olustikumaalijaid. Tema 1930. aastate sisendusjõulised Pallase maalikoolile omaste valgusküllaste hõbedase koloriidiga maalid kuuluvad tollal taotluslikult Eesti eluolu ja loodust poetiseerinud kunstiloomingu tippteoste hulka. Eriti on teda paelunud Saaremaa omapärane elulaad ja maastik. Emotsionaalsed on Lõuna-Eesti vaated – sumeda pilvise taevaga suvemaastikud ja melanhoolsed hahkjad talvepilved.

Loodust on Võerahansu väljendusrikkalt kujutanud ka maatööaineliste kompositsioonide taustana. Linna omapärast võlu hoovab sompus või härmas Tartu piltidest. Algusest peale maalis Võerahansu portreid, neist parimad, milles on õnnestunult edasi antud hetkemeeleolu, kuuluvad eesti portreeklassikasse. Kujutanud tundlikult lilli. 1960.–70. aastail keskendus joonistusele, mida oli viljelenud juba 1920. aastaist. Figuurikompositsiooni ja loodusvaatega söejoonistused on vabas visandlikus laadis, neis on palju õhku ja valgust (nt Saaremaa maastikes). 1992 avati Võerahansu sünnikodus Kõo külas mälestuskivi ja 1993 samas tema muuseum.

(Mai Levin)