Adamson-Eric oli andekas ja erakordselt mitmekülgne looja, kes kujunes legendiks juba oma eluajal, olles võrdselt tugev nii maalikunstis kui ka peaaegu kõigil tarbekunsti- ja disainialadel.

Adamson-Ericu maaliloomingut iseloomustab tundlik värvimeel, maitsepeenus ja elegantne vaimukus. Kui 1920. aastatel suhestus noor kunstnik väga mänguliselt nii sürrealismi kui ka kubismiga, siis 1930. aastate teisel poolel muutus kunstniku käekiri maalilisemaks ja koloriit helgelt säravaks.

Elu lõpuaastail jätkas ta 1930. aastate teisel poolel väljakujunenud realistlikus maalilaadis, pöördudes ühtlasi suure otsingukirega abstraktse kunstikeele võimaluste suunas.